Lõpuks olen ma siis siin. No kohe päris blogijana. Juba ammu tundus, et millalgi see ikka juhtub. Esmalt küll arvasin, et piiriks jääb käsitööblogi.
Mis mind siia toob... Me oleme perega võtnud suure vastutuse ja avaldanud soovi pere suurendada. Laps käib meil juba teist aastat loodusringis ja on seal üsna tegus ja tubli. Tänagi läheb ülelinnalise viktoriini auhinda kätte saama, aga see on teine jutt. Seal loodusringis on deegudel pojad, viis tükki koguni. Nendest viiest kaks on järgmisest neljapäevast päris meie omad :) Seepärast arvasingi, et kõik mis nendesse pisikestesse puutub ja mis nendega toimub, tuleks kuhugi kirja panna- ja siin ma olengi!
Pean ära mainima, et meie peres on ka ennem närilisi elanud, aga see oli üsna ammu. Hinges on nad siiani. Deegud on küll esimest korda.
Kas meie juurde tulevad nüüd just poisid, või hoopis tüdrukud selgub nädala pärast. Keegi ei ole neid veel lähemalt uurinud, eelistust meil ei ole, tähtis on vaid, et nad oleksid ühest soost.
Soov neid loomi saada ei ole uisapäisa tekkinud, juba aasta tagasi mõtlesime sellele. Olen lugenud ja uurinud, olen teadlik nende erimenüüst ja hooldamisest, tahan et nad oleksid õnnelikud , rõõmsad ja terved. Palju infot on siit
www.pisi.ee Ootus on niiiiiiiiii suur, nii suur....
Ja kuna pealkirigi annab aimu, et siia tulevad asjad, mis mind rõõmustavad, siis ikka vahest ka käsitööd.
Praegu pole siia muud lisada, aga ma pidin oma rõõmu endast välja saama kirjutada :) Uuesti siis juba koos nendega.
