Ja siin see siis lõpuks ongi :)
Minu NUNNU...

Ma pole kuigi püsiva loomuga, seega võin enda üle ikka väga uhke olla.
Kokku sai peidetud 536 otsakest. Tegin seda heegeldamise käigus, olen netis näinud valmis tekke, millel lõngaotsad ripuvad :( Ma ei kujutaks seda tööd lõpus ette. Viimased lapid heegeldasin hambad kokkusurutult, olin ikka tüdinud küll, aga kui läks kokkuheegeldamiseks, siis sain aru, et lappide tegu oli selle kõrval lausa lust :) Kokkupanek on ikka suur töö.

Ei saa mainimata jätta, et juba paarkümmend Aafrika lillekest ootab oma aega, et saada kunagi uueks tekiks. Seekord siis villased.

Jõuluaeg...

... on möödunud vaikselt oma pere keskel. Söögist niipalju, et gal aastal oleme valinud lauale erineva liha. On olnud siga, lammas, küülik, kala, eelmisel korral oli hani. Seekord otsustasime parti proovida. Väga mõnus sai. Retsepti vaatasin Toidutarest, ega seal miskit keerulist olnudki. Part sai soola, kuivatatud tüümiani ja musta pipraga kokku määritud, kõhtu õuna ja apelsini sektorid. Ülejäänu kõik selline nagu ikka- hapukapsas verivorst, heeringas- teate isegi :)
 Käsitööst rääkides olen kudunud töökaaslasele käpikud. Tema valis lõnga ja netist foto, millel kootud käpikud. Fotolt lugesin mina siis välja mustri. Tegin prinditud pildile pastakaga täpikesi, et aru saada, kuhu ma jõudnud olen :) Valmis ma nad sain ja tellija oli rahul.

Pooleli on palju. Ühed retuusid ja ikka mtu, mitu sokipaari... Õnneks on ilm lasnud mul nendega viivitada :)
 Ja ikka meie lemmikutest ka paar sõna. Nemad on nüüdseks kahekuused ja igavesti vahvad tegelased.
Mees tegi neile jooksuratta, panime prooviks puuri, tahab pisut sättimist veel, aga pisikese lõigu Birgiti ja Tanja tegemisest rattas püüdsin ikka filmile ka.
Jooksurattas.

Birgit ja Tanja.

 Siin nad siis nüüd on, päris meie kodus, päris meie omad. Ja niiiii ninnunännud :)

Tüdruk soovis noormehi, aga kuidas me ka ei vaadanud, ikka jäi üks puudu. Loodame, et nemad ikka tipsid mõlemad. Nii vähemalt paistab. Pean ära märkima ka selle, et kutid oleksid olnud Stig ja Uku.
 Oi ma mõtlesin, et siia saavad kirja kõik kaalumistulemused ja muu tore. Aga no hetkel neid käbedaid kaalule saada võimatu. Las harjuvad, eile läks meil juba väga toredasti. Nad on väga uudishimulikud.
Kuidagi kiirelt on läinud. Veel märgin ära, et sündinud on need pintselsabad 21. oktoober- niisiis täna kuujagu vanad :)  Veel paar pilti.

Käsitööga sedasi, et miskit ikka valmib, kuigi tegelt istun ka niisama tunde ja vaatan neid nunnukesi.

Ootus hinges...

 Lõpuks olen ma siis siin. No kohe päris blogijana. Juba ammu tundus, et millalgi see ikka juhtub. Esmalt küll arvasin, et piiriks jääb käsitööblogi.
 Mis mind siia toob... Me oleme perega võtnud suure vastutuse ja avaldanud soovi pere suurendada. Laps käib meil juba teist aastat loodusringis ja on seal üsna tegus ja tubli. Tänagi läheb ülelinnalise viktoriini auhinda kätte saama, aga see on teine jutt. Seal loodusringis on deegudel pojad, viis tükki koguni.  Nendest viiest kaks on järgmisest neljapäevast päris meie omad :) Seepärast arvasingi, et kõik mis nendesse pisikestesse puutub ja mis nendega toimub, tuleks kuhugi kirja panna- ja siin ma olengi!
 Pean ära mainima, et meie peres on ka ennem närilisi elanud, aga see oli üsna ammu. Hinges on nad siiani. Deegud on küll esimest korda.
 Kas meie juurde tulevad nüüd just poisid, või hoopis tüdrukud selgub nädala pärast. Keegi ei ole neid veel lähemalt uurinud, eelistust meil ei ole, tähtis on vaid, et nad oleksid ühest soost.
 Soov neid loomi saada ei ole uisapäisa tekkinud, juba aasta tagasi mõtlesime sellele. Olen lugenud ja uurinud, olen teadlik nende erimenüüst ja hooldamisest, tahan et nad oleksid õnnelikud , rõõmsad ja terved. Palju infot on siit  www.pisi.ee  Ootus on niiiiiiiiii suur, nii suur....
 Ja kuna pealkirigi annab aimu, et siia tulevad asjad, mis mind rõõmustavad, siis ikka vahest ka käsitööd.
 Praegu pole siia muud lisada, aga ma pidin oma rõõmu endast välja saama kirjutada :) Uuesti siis juba koos nendega.